Veiko Märkalt ilmus raamat "Lendas üle marmortahvli"

Luuletajalt, humoristilt ja ajakirjanikult, Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liikmelt Veiko Märkalt jõudis esmaspäeval raamatupoodidesse humoristlike lühipalade kogumik "Lendas üle marmortahvli". Teose väljaandjaks on kirjastus Jutulind ja see ilmus sarjas "Haige raamat". Raamatu sugestiivse kaane ja muu kujunduse autor on Tõnis Aaliste, sisu illustratsioonidena on kasutatud mh Albert Gulgi loomingut.

Veiko Märka (sündinud 1964) on eesti tänapäeva esileküündivamaid humoriste, kes valdab meisterlikult mis tahes huumorikirjanduse øanre, alates vaimukatest pilapaladest ning lõpetades paroodiate ja stiilimängudega. Kogumik "Lendas üle marmortahvli" sisaldab paremikku Märka viimaste aastate huumoriloomingust. Olles tegev ajakirjanikuna (Võrumaa Teataja, Eesti Ekspress jm), kasutab Märka øurnalistlikke stiilivõtteid ja vorme (intervjuu, uudis jms) meelsasti ka oma huumoriloomingus. Nii saab kivistunud neutraalvorm täidetud jabruseni võimendatud sisuga, mis tihti viitab Eesti elu päevateemadele, aga nõnda, et tulemus on ometi ajatu. Raamat on üles ehitatud päevalehe sisurubriikide (ühiskond, ajalugu, teadus, kultuur, meelelahutus jne) kaupa. Siit võib leida intervjuu Tipi ja Täpiga "Nelikümmend aastat hiljem", isakaid siirdava doktori James Arumaaga, koos Gagariniga kosmoses käinud eestlase Urmas Kruuberkiga jpt. Uusi teadmisi saab Eesti muinasaja ("Piusa koopaist avastati algelise tuumapommi joonised") ja etnoloogia kohta ("13. mai - näguripäev"). Krimirubriigist leiab aga loo noorukesest sõjamehest, kes kaotas joomingu käigus kuldtärni. Ja veel palju muud.

Sarjas "Haige raamat" varem ilmunud: Jaak Leer, "Savumees Einaril on kogu aeg buss katki" (2006). Veiko Märkal varem ilmunud: huumorikogumik "Töörahva Elu" (2001), luulekogud "Tühja aju korinad" (1997) ja "Keel tarretises" (2001).

* * *

Lühipala raamatust "Lendas üle marmortahvli"


13. MAI - NÄGURIPÄEV

Nii kaua, kuni eesti rahva ühismälu mäletab, on 13. mail ikka näguripäeva peetud. Selle rahvaliku tähtpäeva kombestik on huvitav ja mitmekesine, tihedalt läbi põimitud omapäraste rituaalidega.
Tänapäeval hakkab see vana armas püha igasuguste võigaste, peamiselt ameeriklaste poolt väljamõeldud tähtpäevade mõjul kaduma. Siiski on Eestis, eriti kõrvalistes maanurkades veel rohkesti peresid, kus näguripäev endiselt au sees. Leidub neidki, kes peavad seda mitte ainult 13. mail, vaid lausa aasta läbi.

Kombed

Et ka loomad tunneksid näguripäeva täie rinnaga, anti neile kõvasti peksa, süüa aga üldse mitte. Lehmad jäeti lüpsmata, seal kõrvetati harjaseid ja lõigati saba otsast ära, koerale kallati tärpentini saba alla, hobust sunniti üle jõu käivat koormat vedama.
Seejärel asus peremees luuavarrega majalisi klohmima. Kes keretäie kätte saanud, jooksis haledasti vingudes tare taha varju. Aga ega asi sellega jäänud. Kui vingujaid juba tubli hulk oli kogunenud, murdsid nad võsast vemblad ja läksid üheskoos peremehele kätte maksma. Nii sai temagi lõpuks oma näguripäeva palga kätte ja sageli veel pealekauba.
Näguripäeval ennustati ka suvist viljasaaki. Võeti küla kõige haigem ja viletsam vanainimene, seoti ta hobuse taha ja veeti üle põllu. Kui vaesekesel pärast hing sees oli, tuli karta ikaldust ja sageli ei hakatud siis ennast sel aastal põllutöödega vaevamagi.
Näguripäeval, nagu muuseas igal muulgi päeval, tehti tuld, sest mismoodi muidu perele süüa teha. Et oli aeg, millal tavaliselt kulu hästi põles, siis pandigi sellele pikemalt aru pidamata tuli otsa. Kui juhtus tuuline ilm, langesid tuleroaks ka kõrvalhooned või koguni elumaja, põlesid sisse loomad ja vara. No see oli siis kohe selline vägev näguripäev, et jäi mitmeks aastaks meelde.
Näguripäev oli tõsiseks tööpäevaks ka nõiamooridele, kes sel päeval külast külla käisid ja tellimusi täitsid. Vastava tasu eest kaetasid nad ära naabri loomad, nõnda et need ahtraks jäid või sootuks ära lõppesid, aga nõidusid ka inimestele paiseid, soolatüükaid ja muid tõbesid külge.

Toidud

Näguripäev langes ajale, kus suurt midagi süüa polnud. Põllul veel midagi ei kasvanud, loomad olid talvest lahjad. Eks siis otsiti metsast, soost ja jumal teab missugustest urgastest pisemaid taimi ja olendeid, keda muul ajal ülesvõtmise väärilisekski ei peetud, suhupanemisest rääkimata.
Näguripäeva traditsiooniliseks toiduks oli nõgija raiperohu ja võika harjasheinaga täidetud limanäpp-võdiseja pugu, mille kõrvale joodi haisva ebamaimiku leotist.

Püha Nägur

Nagu enamus eesti rahvakalendri tähtpäevi, on ka näguripäev nime saanud katoliikliku pühaku, nimelt Püha Näguri (sks Sankt Neggor) järgi. Jürist ja Jaanist, Mihklist ja Andresest erineb Nägur siiski põhimõtteliselt. Kui esimesed olid talurahva sõbrad, kellelt loodeti vilja- ja loomaõnne, mehelesaamist ja muud head-paremat, siis Nägur oli üdini paheline tegelane, keda üksmeelselt põlati ja vihati.
Harilikult oli igas talus üles seatud puust nägurikuju ja nägurivakk. Kuju pihta käidi sülitamas ja märki laskmas. Kui tunti, et kõhust paha haisu tulema hakkab, pöörati taguots ruttu selle poole. Nägurivakk täitis pere kassidel ja koertel sama otstarvet, mis tänapäeval liivakast.

Mälestused Kuna tänapäeval oskavad inimesed suurepäraselt ise üksteisele halba teha, siis pole Nägurit ammu nähtud. Siiski on veel elus inimesi, kes oma silmaga Nägurit näinud.
Elatanud rändmuusik Jaan meenutab: "Näguriga kohtusin ma varajases lapseeas. Olin parasjagu söögist üle jäänud pelmeenid solgiämbrisse visanud, kui nagu võluväel pistis sealt pea välja kaunis näkk, juustes eilsed paisunud makaronid, silmades kalgendumas kanarasv ja küsis väriseval häälel, ega ma ahjualust näinud ei ole. Vastasin, et kahjuks ei ole. Siis proovis kurbade silmadega näkk mind endaga kaasa meelitada:

"Anna käsi, väike poiss,
tule minu vetevalda,
keedujäägi kuningriiki..."

Kummardusin ämbrile lähemale ja see lehk, mis sealt näkku paiskus, oli väga vastik. Panin suure hirmuga solgikapi ukse kinni ja jooksin vanaemale juhtunut kaebama. "Ah see oli ju Nägur, pojake. Ära temast välja tee. Elab panges ? varsa aru!? Sellised on minu mälestused päevast, mil juhtusin Nägurit nägema. Rohkem pole seda juhtunud." Vana hiiu kalur Aleksei on samuti Näguriga kohtunud: "Vanal aol oll egän taren õks uma tsillukõnõ Nägur elänu. Tuule sõs ohverdati niimuudu, et säeti tühi kauss nukka lauluraamadu pääle saisma ja sõs Nägur käve tan kausi man perele Nägurit ikman. Vahtsõ kallendri perrä 13. mail peeti näguripäivä - sahvrist süüdi är perämitse alale jäänu mauga- vai õlekibena ja tammetõhva. Vai, kos oll pido! Siist edesi tohtse joba tare takast haina kakku ja lavva pääle panna. Hää elo oll. Täämbätsel aol om näguripäivä pidämine uma mõo är kaotanu, tuu om naide suurte puute süü ? säält peät egä päiv prükü vai aski kodo vidäma, esi ikma ja süüma. Tuu olõ-õi hää, a saa-õi midägi tetä - kapitalisti ja Õuroliit om Näguri är pahandanu. A küll ütskõrd nakas aig, kon kõik Näguri kodo tulõva, uma latsil õnnõ tuuma!"

* * *