Joanna Ellmann kirjutas hõrgu luuleanalüüsi, mille teravus on värskendavalt ootamatu sarnaste arvamusavalduste hulgas. Vastuolu on vanem kui leib. Ühed otsivad kirjasõnast suuri steriilseid kujundeid, klassikalist kaunisteksti, mis paratamult peab ära mahtuma üpris piiratud esteetilisse diskursusesse, teised jällegi reaalset elu ja valu. NAKi autorid on pigem viimaste hulgas.
Eriti meeldib mulle Joanna punkiva sõnumi kaheteralisus: "Muljetavaldav on Ruitlase juures see, et ta on lausproletariaat. Töötab lihttöölisena omamata haridust ning on kriminaalselt karistatud olnud. Ainus, mis mulle ta juures meeldib." Ainus seletus, miks õrna luulehobu tulisele toitjale avaldab muljet robustne isane retsikalduvustega kriminaal, on nii võluvalt labane, et jätan selle välja ütlemata.
Ausalt, igasugu sonimise kõrval on põrpimist lahe lugeda:
http://za-um.blogspot.com/
2 comments:
Mulle meeldib see sissekanne väga.Minu armastusavaldus kriminaalide vastu oli mõeldud sarkasmina, naljana (ehk ei valda seda kunsti veel niiväga) ehkki,pean ytlema, et ruitlane avaldas muljet mu vasakpoolse vaate tõttu maailmale. aga. mis puutub maailmas pakitsevasse valusse,siis seda väljendab igayks omamoodi. päris klassikaline luule mulle ka ei meeldi. ja TUSSILIBESTITUUB - mäletan, et kunagi koolis õpetati õigekirja sama reegli kohapealt sõnaga nuusktubakatoos. ;) aga luules on ju kõik lubatud.
nuusklibestikauss
Post a Comment