Vabadussambast saab Moskva sammas? Auuli Tuug, Eesti Postileht Online Vabadussõja võidusamba pildiga esemete tootmine ja müük pole siiani ühegi ärimehe huvi äratanud ja ainus sambaga seotud idee tahab Vabadussamba selle juures oleva kohviku järgi Moskva sambaks ümber ristida.
Pensionär Mall Pätsoner on saatnud kaitseministeeriumisse ettepaneku, mille kohaselt tuleks Moskva kohviku lähedale kerkiv sammas kohvikuteemaliseks muuta. Kõige õigemaks peab Pätsoner Vabadussamba ümbernimetamist "Moskva" sambaks. Praegu Vabadussõja võidusambaks nimetatava mälestusmärgi kujutise ja sümboolika kasutamise õigused kuuluvad kaitseministeeriumile ning sealt tuleb luba küsida kõigi sambaga seotud ideede realiseerimiseks. Lisaks kaitseministeeriumile peab samba kujutise ja sümboolikaga seotud projektide jaoks saama ka samba ideekavandi autorite heakskiidu.
„Sümboolika kasutamist peaks reguleerima hakkama üldised põhimõtted, mille koostamine on hetkel pooleli. Statuut valmib loodevasti koos sambaga,“ selgitas kaitseministeeriumi pressiesindaja Meeli Susi.
Niipalju on siiski praeguseks selge, et „ebasobivalt“ sambasümboolikat kasutada ei tohi. "Tulevase võimaliku Moskva samba kujutis sobib hästi näiteks viinapudelile," ütles Meeli Susi ja kinnitas, et lisaks viinale antaks sambasümboolika kasutusluba mistahes alkoholile.
Seni ei ole kellelegi tulnud kasutusloast ära öelda, kuna keegi pole selle vastu lihtsalt huvi tundnud. Ka kaitseministeerium ise ei ole plaaninud samba sümboolika kasutamist ei suveniiridel ega ka mujal.
Ainus samba sümboolika kasutamisega seotud idee laekus kaitseministeeriumi pensionär Mall Pätsonerilt, kes Vabadussõja suurkujude Johan Laidoneri ja Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi sugulasena soovib Vabadussõja sammast „Moskva“ kohviku järgi ümber nimetada. Endisest insenerist proua Pätsoner on kaitseministeeriumile esitanud ka Moskva samba kujunduse põhijooned. Uus sammas oleks risti asemel tähekese kujuline ning kumaks varasema kõleda nägemuse asemel sõbralikku punast valgus.
Proua Pätsoner palus kaitseministeeriumil oma ideed hinnata. „Sealt ei ole mulle veel vastatud, aga ma esitan selle projekti ka „2011 Tallinn Kultuuripealinnaks“ konkursile,“ sõnas Pätsoner.
„Olen rääkinud ka härra Arnold Rüütliga sel teemal ja ta oli nõus mind toetama "Vabaduse" ümbernimetamisega Moskvaks“. Proua Laidoner on antud teemal suhelnud ka kohvik “Moskvaga”, kus oldi antud plaanist mõistagi suures vaimustuses.
(Artikkel ei väljenda Tartu NAKi ametlikke seisukohti. Etteheited ja pommid saata Brüsselisse).
Wednesday, October 29, 2008
Monday, October 20, 2008
Bussis kuulsin
kuidas teenistusse tagasisõitvad sõdurpoisid räägivad NAKist. Kusjuures kui eriti kõvadest tegelastest. Läksin ligemale ja sain teada, et NAK tähendab
Noorem-
Allohvitseride
Kursus
Noorem-
Allohvitseride
Kursus
Saturday, October 18, 2008
Friday, October 17, 2008
Tuli tahtmine meenutada - aga selline tunne on, et kõike ei mäleta enam
Oli väga uhke tunne olla Tartu NAKi taasasutamise juures. Asutajaliige kõlab uhkelt. Eriti, kui tõdeda, et vaid paar kuud enne seda olin esimest korda tõelist Tartu kirjandusõhku nuusutanud.
Pulga Jaani 50. sünnipäeval oli mul esimene luuleõhtu väljaspool Võrumaad, Matti Milius oli Kivisildniku ärgitusel mind „Legendi“ esinema kutsunud. Seal kohtasin esmakordselt Kauksi Üllet, Kivisildnikku, Varblast, Rahmanni. Teisi ma ei mäleta, antagu mulle andeks.
Siiski, samal päeval oli esimene tutvus Aapo Ilvese loominguga, tema kogumikku „Novot!“ tutvustasid mulle Võru-Põlva-Tartu bussi peal skinheadid, kes mind Lõngapeaks kutsusid. Huvitav, et minu esikkogu nimi on sarnane – „Ohoh!“. Mul on siiski kuri kahtlus, et Aapo ei jäljendanud mind selle pealkirjaga.
Aga NAK. Järgmisel või ülejärgmisel korral, kui jälle Tartusse sattusin, oligi koosolek, mil loodi NAK. Kes seda nüüd täpselt mäletab.
Kõige olulisemad asjad alguses olid esinemised. 1997. aastal mind veel keegi kuhugi esinema ei kutsunud, sooloesinemisi mul ei olnud ühtegi. Aga keegi organiseeris Tartu NAKi luuleõhtuid raamatukogudes ja koolides. Kirjanikkude majas, nii Tallinnas kui Tartus. Tollest ajast on ka üks minu klassikaks saanud spontaanne vaherepliik luulelugemise ajal: „Paljud ütlevad, et Contra on maru ropp – mingu nad putsi oma jutuga!“ Tartu Kirjanike Majas oli see.
Vaba lava Toome varemetes oli üks hull asi. Seal sai kunagi tundide viisi lauldud, luuletusi loetud, vahepeal tegi Erkki Hüva mõne lookese vahele, praegu on see tundide viisi tekstide lugemine sama arusaamatu nagu mu maratonijooksu rekord 3:35.05.
Raha me vist sugugi ei teeninud nende esinemistega, kes see jõuab siis kümmet luuletajat korraga kinni maksta. Sõiduraha vast ikka saime. Kunagi sõitsime Viljandist Tartu Võru Instituudi Mossega, juba Viljandi piiri pääl hakkas pentsutuli vilkuma, mõtlesime pohhui, tagasi ei lähe, tee peal ikka mõni tankla on. Aga tutkit! Puhjas vist oli, aga too õhtul kinni. Jõudsime Viljandi ringi Tartus, käänasime seal Tallinna poole, järgmises ringis asuva tankla suunas – ja tsoss! Nii kui saime ringist ära keeratud, jäi auto vakka. Pidime teda mitusada meetrit lükkama, aga ise õnnelikud, et see mitme kilomeetri eest ei juhtunud.
Õlut libistasime hoolega, ei mäleta, kas mul päris kaine peaga tollal mõni kooliesineminegi oli. Tipp oli mu meelest Parksepa koolis, kus me – siis oli välja kujunenud juba nn NAKi rünnakrühm – libistasime terve koolirahva silme all Aslamonaadi ehk limonaadipudelis oli limmar segamini viinaga. Agaralt käisime limpsipudelit tühjendamas ja muutusime aina lõbusamaks.
Aga ei tule meelde, et kedagi meist oleks seetõttu esinemisest kõrvaldatud. Kaasnaklane Vahur Afanasjev ütles tabavalt, kui tegin naljatlevalt ettepaneku sigalakku täis peaga tähtsal kõrgushüppevõistlusel kolm korda lati maha ajanud vene sportlase NAKki võtta, et: tema ja meie vahe on see, et meie ei aja latti maha – hoolimata olekust ja joobeastmest.
Üldiselt - lisaks alkoholile NAK armastas ka praetud maksa – seda mida poes müüdi. Türil kord ostsime nelja või viiekesi, täpselt ei mäleta kolm või kolm ja pool kilo maksa poest ära. Ehk ostnuks rohkemgi, aga otsa sai.
Mõnes mõttes on loogiline, et joodikud praetud maksa armastavad. Alkohol pidi ju maksa sööma. Aga me siiski ei ole joodikud, lihtsalt me jääme paremini silma, ja meiega koos ka õllepudel meie käes.
Alguses oli iga neljapäeva õhtu meil kokkusaamine Tartus Naki tares. Ma alati ei saanud käia, mul oli postimehe töö, mis segas. Aga õnneks isa-ema avitasid töö juures, nii et vahel sain Tartu tsipsata ikka.
ei neljapäeva õhtuti
või väljastada pakki
sest istun Tartu bussile
ja sõidan Tartu Nakki
ei veel ka reede hommikul
saa rahuldada nõudlust
seks ajaks pole Tartu buss
veel Urvastesse jõudnud
2000. a jaanuari lõpus, olin aasta otsa juba tööst vaba mees olnud, tulin Tartusse elama. Läksin kohe esimesel neljapäeval NAKi koosolekule. Selgus, et olen absoluutselt ainuke kohalolija. Siis hakkasin mõtlema, et Tartu NAK - alguses olid küll tartlased päris paljud, aga paari aasta jooksul paljud Tallinna ära läinud, või teistpidi – hoopis Kärgulasse.
NAK ei olnud siiski laiali läinud, 2001. tegime veel Tartus jõulunäidendit, eks ole. Lätete pääl jätkus, küll vahelduva eduga, ka Contra sünnipäeva luuleõhtul oli paras seltskond koos. Sihukest 10-11 liikmelist pealelendu enam naljalt ette ei tulnud, aga 4-5 meheline rünnakrühm käis tihti lahinguväljal. Täitsa NAKi mõõtu oli ka Viie pääle punt.
Jalgpalli oleme Naki egiidi all mänginud, Rainer Vilumaa oli küll näiteks meie meeskonnas, kui me TNT-le 0:2 kaotasime. Planeeritud mäng Sirbi vastu ongi vist tegemata.
Kes mäletab veel mingeid asju, mul ka kõik matsu pealt meelde ei tule. Praegune olukord, kus hästi kõigist aru ei saa, kes on NAKi liige ja kes mitte tahab veel laagerdumist.
Võin küll ütelda, et olen vist üks vähestest, kes Kirjanike Maja katusel pole käinud. Mina pelgan selliseid asju.
Pulga Jaani 50. sünnipäeval oli mul esimene luuleõhtu väljaspool Võrumaad, Matti Milius oli Kivisildniku ärgitusel mind „Legendi“ esinema kutsunud. Seal kohtasin esmakordselt Kauksi Üllet, Kivisildnikku, Varblast, Rahmanni. Teisi ma ei mäleta, antagu mulle andeks.
Siiski, samal päeval oli esimene tutvus Aapo Ilvese loominguga, tema kogumikku „Novot!“ tutvustasid mulle Võru-Põlva-Tartu bussi peal skinheadid, kes mind Lõngapeaks kutsusid. Huvitav, et minu esikkogu nimi on sarnane – „Ohoh!“. Mul on siiski kuri kahtlus, et Aapo ei jäljendanud mind selle pealkirjaga.
Aga NAK. Järgmisel või ülejärgmisel korral, kui jälle Tartusse sattusin, oligi koosolek, mil loodi NAK. Kes seda nüüd täpselt mäletab.
Kõige olulisemad asjad alguses olid esinemised. 1997. aastal mind veel keegi kuhugi esinema ei kutsunud, sooloesinemisi mul ei olnud ühtegi. Aga keegi organiseeris Tartu NAKi luuleõhtuid raamatukogudes ja koolides. Kirjanikkude majas, nii Tallinnas kui Tartus. Tollest ajast on ka üks minu klassikaks saanud spontaanne vaherepliik luulelugemise ajal: „Paljud ütlevad, et Contra on maru ropp – mingu nad putsi oma jutuga!“ Tartu Kirjanike Majas oli see.
Vaba lava Toome varemetes oli üks hull asi. Seal sai kunagi tundide viisi lauldud, luuletusi loetud, vahepeal tegi Erkki Hüva mõne lookese vahele, praegu on see tundide viisi tekstide lugemine sama arusaamatu nagu mu maratonijooksu rekord 3:35.05.
Raha me vist sugugi ei teeninud nende esinemistega, kes see jõuab siis kümmet luuletajat korraga kinni maksta. Sõiduraha vast ikka saime. Kunagi sõitsime Viljandist Tartu Võru Instituudi Mossega, juba Viljandi piiri pääl hakkas pentsutuli vilkuma, mõtlesime pohhui, tagasi ei lähe, tee peal ikka mõni tankla on. Aga tutkit! Puhjas vist oli, aga too õhtul kinni. Jõudsime Viljandi ringi Tartus, käänasime seal Tallinna poole, järgmises ringis asuva tankla suunas – ja tsoss! Nii kui saime ringist ära keeratud, jäi auto vakka. Pidime teda mitusada meetrit lükkama, aga ise õnnelikud, et see mitme kilomeetri eest ei juhtunud.
Õlut libistasime hoolega, ei mäleta, kas mul päris kaine peaga tollal mõni kooliesineminegi oli. Tipp oli mu meelest Parksepa koolis, kus me – siis oli välja kujunenud juba nn NAKi rünnakrühm – libistasime terve koolirahva silme all Aslamonaadi ehk limonaadipudelis oli limmar segamini viinaga. Agaralt käisime limpsipudelit tühjendamas ja muutusime aina lõbusamaks.
Aga ei tule meelde, et kedagi meist oleks seetõttu esinemisest kõrvaldatud. Kaasnaklane Vahur Afanasjev ütles tabavalt, kui tegin naljatlevalt ettepaneku sigalakku täis peaga tähtsal kõrgushüppevõistlusel kolm korda lati maha ajanud vene sportlase NAKki võtta, et: tema ja meie vahe on see, et meie ei aja latti maha – hoolimata olekust ja joobeastmest.
Üldiselt - lisaks alkoholile NAK armastas ka praetud maksa – seda mida poes müüdi. Türil kord ostsime nelja või viiekesi, täpselt ei mäleta kolm või kolm ja pool kilo maksa poest ära. Ehk ostnuks rohkemgi, aga otsa sai.
Mõnes mõttes on loogiline, et joodikud praetud maksa armastavad. Alkohol pidi ju maksa sööma. Aga me siiski ei ole joodikud, lihtsalt me jääme paremini silma, ja meiega koos ka õllepudel meie käes.
Alguses oli iga neljapäeva õhtu meil kokkusaamine Tartus Naki tares. Ma alati ei saanud käia, mul oli postimehe töö, mis segas. Aga õnneks isa-ema avitasid töö juures, nii et vahel sain Tartu tsipsata ikka.
ei neljapäeva õhtuti
või väljastada pakki
sest istun Tartu bussile
ja sõidan Tartu Nakki
ei veel ka reede hommikul
saa rahuldada nõudlust
seks ajaks pole Tartu buss
veel Urvastesse jõudnud
2000. a jaanuari lõpus, olin aasta otsa juba tööst vaba mees olnud, tulin Tartusse elama. Läksin kohe esimesel neljapäeval NAKi koosolekule. Selgus, et olen absoluutselt ainuke kohalolija. Siis hakkasin mõtlema, et Tartu NAK - alguses olid küll tartlased päris paljud, aga paari aasta jooksul paljud Tallinna ära läinud, või teistpidi – hoopis Kärgulasse.
NAK ei olnud siiski laiali läinud, 2001. tegime veel Tartus jõulunäidendit, eks ole. Lätete pääl jätkus, küll vahelduva eduga, ka Contra sünnipäeva luuleõhtul oli paras seltskond koos. Sihukest 10-11 liikmelist pealelendu enam naljalt ette ei tulnud, aga 4-5 meheline rünnakrühm käis tihti lahinguväljal. Täitsa NAKi mõõtu oli ka Viie pääle punt.
Jalgpalli oleme Naki egiidi all mänginud, Rainer Vilumaa oli küll näiteks meie meeskonnas, kui me TNT-le 0:2 kaotasime. Planeeritud mäng Sirbi vastu ongi vist tegemata.
Kes mäletab veel mingeid asju, mul ka kõik matsu pealt meelde ei tule. Praegune olukord, kus hästi kõigist aru ei saa, kes on NAKi liige ja kes mitte tahab veel laagerdumist.
Võin küll ütelda, et olen vist üks vähestest, kes Kirjanike Maja katusel pole käinud. Mina pelgan selliseid asju.
Wednesday, October 01, 2008
(:)ma ei kommenteeri
Õnneks terendab selles üleüldises hallis lootusetuses siiski ka lootuskiir. Tallinna linnapea, meie kõigi vaimne liider Edgar Savisaar on aru saanud, et kriiside ajal pihku panemine võib kurjasti kätte maksta.
Venekeelsele auditooriumile esinedes teatas ta, et Andrus Ansipile lüüakse «hingekella» ja monorahvuslus vajub minevikku. Ajalehed kirjutavad stereorahvuse sünnist.
JABPGLIK
Subscribe to:
Posts (Atom)