KUIDAS MEID CONTRAGA KOOLIST MINEMA AETI

Veiko Märka

Ma ei oleks Kadrioru Saksa Gümnaasiumis 29. aprillil toimunud skandaalist, kus kaks pedagoogi minu ja Contra esinemisse sekkusid ning selle lõpetama (tegelikult küll ainult katkestama) sundisid, ridagi kirjutama hakanud. Aga kuna see sündmus nagunii Postimees Online`i sattus, siis lisan oma vaatenurga.

Kõige rohkem üllatas mind asjaolu, et mõlemad skandaalitsejad – kooli õppealajuhataja ning huvijuht – polnud üldse eesti keele ega kirjanduse spetsialistid. See ei seganud neid teadja näoga kinnitamast, et eesti keeles olevat palju kaunimaid sõnu kui need, mida meie kasutasime ning meie sõnakasutus ei vasta haridusasutuses nõutavale standardile.

Ma ei kujuta ette, et mõni eesti filoloog läheks kusagile füüsikaolümpiaadile ja hakkaks seal õiendama, missugused ülesanded kõlbavad lastele ja missugused mitte.

Kuivõrd skandaalitsejad tõid näiteid esmajoones minu luuletusest „Haridusreform jätkub“, siis käsitlen konkreetselt seda. Mida mõistlikku ma saan arvata pedagoogidest, kellede arvates sõnad „noku“, „häbe“ ja „Tõnis Lukas“ on ropud? Esimese kahe objekti kohta on need lugematust arvust eesti keeles olevatest sünonüümidest just kõige süütumad ja lastepärasemad. Ja kuidas neid väljendeid kasutamata lapsele selgeks teha, milline kole olevus on pedofiil (kellel küll haridusminister õnnelikus lõpus näpud otsast ära lõikab)?.

Ma tean ise väga hästi, et kõigis mu luuletustes kokku on üksainus ropp sõna, seegi saksa keeles ja seda ma saalis veel kasutada ei jõudnud. Olen sel sajandil esinenud umbes kolmekümnes koolis või muidu õpilaspubliku ees. Esinemine on katkestatud vaid üks kord – umbes seitsme aasta eest Tallinna Ühisgümnaasiumis ja seda mitte minu tõttu, vaid kuna peale minu käisid laval mitmed undergroundbändid, siis lõhkusid mingid võõrad purjus punkarid ära kooli tualeti akna, et sisse pääseda.

Vägisi tuleb meelde hiljutine sõda eesti keele ja kirjanduse tundide vähendamise ümber üldhariduskoolides. Millegipärast vastandati selles eesti keelele füüsika, mida õpetatavat ju samuti eesti keeles. Kordan seda, mida Ekspressis juba kirjutanud olen: füüsikat võib õpetada ükskõik mis keeles, see jääb ikka füüsikaks ning maailmataset arvestades ongi parem füüsikat inglise keeles õppida. Eesti keelt ja kirjandust aga ei asenda miski.

Füüsikute ja lüürikute konflikt sai alguse ammu, möödunud sajandi kuuekümnendail aastail, peamiselt Gustav Naani ja Jaan Kaplinski „poleemikast“. Jutumärgid on igati asjakohased, sest Naan mingeid tõsiseltvõetavaid argumente välja ei käinud, vaid ajas samasugust ennasttäis juhmi loba nagu laulva revolutsiooni ajal. Umbes sedasi, et kõik kenad ja sugutamisväärsed noored neiud jooksevad tänapäeval käharpäiste poeetide juurest füüsikute manu, kellel on siis ilmselt sirged juuksed või kiilaspea. Ega tänapäeva naanlus parem pole.

Ja oleks siis, et füüsikud lüürikutest vähem valetaksid! Võtame näiteks maailma tuntuima füüsikavalemi E = mc² ehk energia võrdub mass korda valguse kiirus ruudus. Valguse kiirus on sealjuures enam-vähem 300 000 kilomeetrit sekundis. Aga nii pikkuse kui aja mõõtühikud on valitud kokkuleppeliselt ning keegi ei keela luua uut süsteemi, milles valguse kiirus oleks näiteks 1 huvijuht õppealajuhatajas. Kuna üks ruudus on ikka üks, tähendab see, et mass võrdub energiaga. Mis ei kuulu enam füüsika, vaid sofistika valdkonda.

Puškin tapeti duellil, Heiti Talvik viidi Siberisse surema, mind ja Contrat aeti nagu marutõves loomi KSG saalist minema. Aga meie loomingut ei hävita miski, kõige vähem agressiivsed ebapädevad eakad naispedagoogid.

Antud juhul ei saavutanud nad igatahes midagi või kui, siis hoopis vastupidist plaanitule. Esinemine jätkus vabas õhus ja kestis kauemgi kui plaanitud. Ilm oli ilus, kuulajaid vähemalt sama palju kui enne saalis ja ning meie luuletused jõudsid kahtlemata tunduvalt sügavamale noorte ajudesse kui me seda sisetingimustes ja ametlikult suutnuks.